Mis siis, kui ma ütlen sulle, et küsimus ei ole selles, kuidas teised käituvad, mis maailmas toimub, või kuidas elu sind kohtleb…
Vaid küsimus on selles, millise tähenduse ma sellele annan.
Kui ma näeb endas automaatset reaktiivsust, vajadust end kaitsta või rünnata, siis ma võin kindel olla, et ma andsin olukorrale just hinnangu, mis lähtub hirmust ja puudusest.
See, kuidas me oma reaaluse kogemust muutma saame hakata, on väga lihtne ja samas ei ole ka. See kutsub meid olema ausad ja haavatavad. See kutsub meid esitama küsimusi, mis aitavad meil minna sügavamale vaatleja tasandile…
Kui ma märkan enda reaktiivust ehk hinnangulise meele aktiveerumist, siis mul on ALATI võimalik võtta paar sügavamat hingetõmmet sisse ja välja ja küsida enda käest: “Milliseid hinnanguid ma praegu sellele olukorrale, iseendale, sellele inimesele annan?”
Kuidas see hinnang mõjutab minu olemise seisundit? Kuidas see mõjutab minu südame avatust, minu käitumist, hääletooni jne?
Ja millise tähenduse ma veel võiksin anda sellele?
Kas võib olla, et teine inimene on hoopis pinges, emotsioonist haaratud või kardab minu reaktsiooni? Kas võib olla, et ma vajutasin tema lapsepõlve haavale? (lähisuhtes me paratamatult ja enamasti täiesti tahtmatult teeme seda, sest me oleme olulised üksteisele)
Kui me muutume uudishimulikuks ja hakkame uurima veel võimalikkuseid, millist tähendust situatsioonile anda saaksime… hakkab tekkima kaastunne (ehk süda hakkab vaikselt avanema).
Ehk me tuleme läbi küsimuste küsimise rohkem kohale…Teadvustades, et reaktsioon tuli valu või hirmu pealt.
Jaa, näeme, et meil on veel valikuid, kuidas seda olukorda hinnata.
Kuidas ma ennast siis tunnen, kui ma sellele valin teistmoodi tähenduse? Kuidas ma siis käituksin, kui minus tekib kaastunne? Kas selles oleks rohkem õrnust ja mõistmist?
See ei ole lihtne praktika.
Aga see on võimalik.
Vahel aga on nii, et meie reaktsioonid on nii tugevad, et me ei suuda lihtsalt tulla sellesse kohta. Sest valu või hirm meis on veel lahendamata ja see on laetud paljude mineviku kogemuste valuga, mis kehas on talletunud.
Sellisel juhul on esmane valik hakata looma turvatunnet enda kehale…
… et keha saaks avaneda ja vabastada need vanad kogemused… et emotsioonide tundmine saaks muutuda loomulikumaks… et meis tekiks rohkem liikumise ruumi enda tunnete maastikul…. ja et meis tekiks rohkem usaldust selle elukogemise osas.
17.-19.mai toimub Tallinnas trauma vabastus retriit koos rahvusvaheliselt tuntud terapeudi ja psühholoogi Dorothe Trassl’iga, kelle väga proffessionaalses ja hoitud ruumis loome turvatunde ja ühenduse kehaga, et see saaks lõpuks vabastada vana valu. Ja mis peamine, et meil saaksid tekkida palju elutervemad ja väestatumad reageeringud elule, kui keerulised olukorrad tekivad. Tutvu selle retriidga SIIN.
