Trauma tekib siis, kui füüsiline või emotsionaalne valu on nii suur, et me ei tule olukorraga toime. Selletõttu on enamus meie traumasid pärit just lapsepõlvest, ajast kus meil puudus oskus iseennast reguleerida ja sündmusi elutervelt protsessida.
Sellised kogemused on salvestunud kehas ja mõjutavad sinu käitumist.
Ka siis, kui see traumaatiline sündmus juhtus 30 aastat tagasi.
Ka siis, kui sul puudub mälestus sellest.
See võis olla kogemus, kus sa ei olnud kuuldud, nähtud, armastatud viisidel, nagu sina vajasid.
Või toimus füüsiline või emotsionaalne vägivald.
Ehmatus, šokk või õnnetusjuhtum.
Sul ei olnud emotsionaalselt toetavat ja ärgast inimest kõrval. Kedagi, kes aitaks sul leida turvatunde see kogemus endast läbi lasta ja elutervelt mõtestada toimunut. Selle asemel sulgesid selle kogemuse enda sisse ja eraldusid sellest, arvates, et nii see kaob ise ära.
Vahel läheb isegi nii, et meil puudub mälestus sellest. Me ei mäleta ja me ei saa aru, miks ma ei suuda kogeda naudingut, miks ma olen nii ärev, miks mul on keeruline tunda emotsioone, miks ma ei suuda leida rahu… mis asi see on, mis takistab mind.
Keha blokeerib seda mälestust, et see valu ei aktiveeruks uuesti, sest see oli sinu jaoks liiga valus.
Probleem ei ole see, et sul on traumad.
See on siia ilma sündimisega kaasas käiv paratamatu nähtus.
Probleem on siis, kui sa püüad vältida valu. Seda valu, mis juba istub sinu sees ja küsib tähelepanu. See on varjatud hõivatuse, rahutuse, igavuse, mentaalse aktiivsuse, unistamise, uimastamise, kiirustamise, stressamise ja kõikide teiste kohalolust ära viivate strateegiatega…
Valu aga on värav sinu hinge juurde.
Seni, kuni sa pole valmis sellega tõeliselt kohtuma, on ta igalpool kaasas ja “segab” sinu häid emotsioone, ühendust teiste inimestega, enesekindlust jne…
Ainus tee välja, armas…., on minna sisse. Lõpeta jooksmine enda eest ja vaata sellele otsa, mis sinu sees on.
Jah, see ei ole mugav.
Aga see on see, mis tõeliselt vabastab sind sellest kogemusest.
Teine valik on terve elu seda räsivat peitusemängu mängida iseendaga ja öelda “Siis kui planeedid joonduvad ja kõik muu saab tehtud… alles siis ma tegelen selle valuga enda sees.”
Pilvelõhkujaid ei ehita katkise vundamendi peale – ütles kunagi üks minu sõber.
Mõte on sellest, et sa oled mõeldud olema õnnelik ja püüdlema selle poole, mida igatsed elus kogeda. Aga…. see algab sellest, et vaatad endale otsa ja kõnnid läbi nendest pimedatest kohtades hinges… vabastad ja tekitab juurde ruumi enda sees nendele ilusatele kogemustel, mis elul sulle varuks on.
See ebamugavus on ajutine ja see on hind mida ei saa vältida, et elada eheduses, tõelisuses, oma väes ja rõõmus.
Kas sulle ei tundu, et sinu igatsus olla õnnelik ja vaba, on seda panust väärt?
17.-19.mai tuleb Eestisse erakordselt äge tegjia Dorothe Trassl (absoluutselt minu subjektiivne arvamus, ma tean 🙂 ).
Dorothe viib läbi sügavuti puudutava traumavabastuse retriidi, kus inimesed ärkavad oma ürgsele väele, keha loomulikule isetervenemise võimele, et maha raputada see, mis sind enam ei teeni.
See on peast kehasse laskumine BIG time! Ja läbi selle oma väele ärkamine!
Tuled?
Uuri lähemalt selle kohta siit.
