Tänane mõtte tera on kohalolu kvaliteedist ja andmise ja vastuvõtmise tasakaalust. Naudi, mõtle kaasa ja julgelt võid seda jagada nendega, kelle heaollu see mõttelõng võiks panustada.
Kas sa oskad vastu võtta?
Lihtne on kaduda toimetamistesse ja “ma pean” tegevustesse. Kui tihti räägime endale ja teistele, mida me kõike peame tegema ja miks me just sellepärast ei saa teha seda kõike, mide tahame teha… 🤨 Mõistagi iga päev sisaldab endas tegevusi, mis on vaja ära teha, selleks et nautida neid tegevusi, mis mulle võibolla rohkem meele järele on. Iga päev sisaldab endas vastustuse võtmist.
Kui ma ei oska/märka endale anda, kipun muutuma rahulolematuks. Ehk siis ma ei suuda ka anda teistele rõõmuga, kui ma iseenda olen unarusse jätnud. Ja kui sa annad teisele, tundes ise rahulolematust, siis tihti juhtub nii, et seda andmist ei hinnata… ja isegi kui hinnatakse, siis sa ei oska seda märgata/vastu võtta…
Kirjutan seda mitte sellepärast et norida, vaid sellepärast, et küsiksid endalt:
Millal ma viimati peatusin? Peatusin, et olla vastu võtmises. Et märgata enda eest hoolitseda. Teadlikult, tähelepanuga. Sest olgem ausad, me võime trenni teha ja hoolitseda enda tervise eest, samal ajal olles sisemiselt hinnanguline, vaielda kellegagi, muretseda. Siinkohal, millal sa viimati hoolitsesid enda eest samal ajal tundes armastust enda keha, enda elu suunal? Kus on su tähelepanu, kui teed hoolitsevaid tegevusi? Kas sa samal ajal lahendad mingeid elu probleeme või sa päriselt ka oled kohal ja naudid? Sest see on see, mis tegelikult päeva lõpuks loeb. Muidugi parem on teha ka kohaloluta, kui üldse mitte teha. Kuid selleks et tuua tegelikku muutust elu kvaliteeti, on vaja hakata märkama enda mõtete kvaliteeti.
Selleks ei ole palju vaja.
Piisab ka, kui siin ja praegu võtad selle hetke ja peatud. Võta vastu järgmine sügav ja kosutav hingetõmme. Teadvusta hetkeks, mis kingitus on see, et sa saad hingata.
Tunneta, kuidas elu tahab voolata läbi sinu.
Voolus ehk elu poolt kantud olemine tuleb läbi tasakaalu. Ma annan (hingan välja ) ja võtan vastu (hingan sisse). Kumbki ei ole olulisem ega parem. Mõlemad on eluliselt olulised.
Tänulikkus koos sügava hingamisega on üks väga hea trikk, kuidas sünkroniseerida andmise ja vastuvõtmise voogu endas.
Võta see hetk.
Võta igas päevas kohe mitu sellist hetke.
Hinga sügavalt ja märka õnnistusi, mis sul juba on.
Ja seda, mu armas lugeja, saad sa teha ka siis, kui teed tööd, toimetad oma lastega, söögiga ja kõigega, mis elus vaja teha on.
Vaja ei ole oodata paremat/sobivat hetke, vaid luua see hetk just siin ja praegu.
Iga hetk on täiuslik alustamiseks.
Armastusega
Irene
