Miks nii paljud “ärganud” inimesed ikka kannatavad?
Ärkamine ei tähenda automaatselt seda, et sinus ei ole enam traumat.
Ärkvel olemine ei tähenda automaatselt, et ego hirmud ei juhi mängu.
Kui sa järsku näed, ei tähenda see veel, et need lakkavad juhtimast.
Sellepärast ei piisa ainult”teadlikkusest”.
Teadvustamine on esimene samm, see on ärkamine.
Aga see ei ole veel kohale jõudmine Endas.
Oluline! Ärkamise protsess ei ole midagi, mida sa oma meelega otsustad. See “juhtub” sinuga, sest su hing on sellises küpsemisfaasis, aga see ei ole lõppunkt. See on UUE teekonna algus. Ja ükskõik, mida sa hetkel tunned ja läbid, siis tea, et see on sinu enda jumalik plaan, mis on sind sellesse momenti toonud.
Kusagil me ikka veel soovime ja loodame, et see kõik käiks nipsust ja siin oleks KOHE igatsetud nirvaana. Kuigi see põhimõtteliselt on võimalik, on teada Vanade Tarkade lugudest, et kuni 1% planeedil olevatest inimestest on sellises küpsuses, et neis toimub püsiv valgustumine ehk täielik eneseteadvustamine hetkega. Enamuse jaoks on see järk-järguline valguse sähvatuste kogemine ja integratsioonitöö.
Vabadusetee ja tões elamine on isevärki töö, kui on toimunud ärkamine ehk esimesed valgustumise vähvatused.
See on valik. See on aktiivne otsus. Igapäev, iga hetk.
Sa “kukud totaalselt läbi selles” palju kordi sinu ego arvates, ja see on ok.
See on valik tulla tagasi ja jääda kohale kõiges, mida elu pakub ja kõiges, mis see sinus üles lainetab.
See tähendab pista nina sisse oma suurimatesse hirmudesse.
See tähendab oma tähelepanuga kehasse kohale tulemine ja kõikide ebamugavate (vanade traumade) kihtide lõpuni tundmist.
See ei tähenda nendes püherdamist ja kannatuseloo jutustamist. Jutustada egole meeldib ja see haarab kõigest kinni, et mitte olla kohal puhtalt kehas ja emotsioonis, et see valu ja hirm saaks päriselt lahenduda.
Ego nii väga tahaks tõmmata tähelepanu sellele, kuidas sa oled ohver ja nõrk. Või siis “tugev” ja üle.
Ja nii nendes rollides ennastunustavalt mängida.
Mida see isevärki töö tähendab?
See tähendab, et sa oled valmis niiöelda käised üles käärima ja vaatama, mis siis tegelikult köögis toimub.
Ärkamine tähendab seda, et kannatus isegi mingis mõttes suureneb.
Sest sa järsku näed kõike seda trippi, oma mänge ja valesid, millega oled elanud.
Sa näed neid eredalt, ja kuna su ego on veel tugev, siis sa tahaks mitte näha.
Ego tahab nii väga mitte tunda seda omaenda süüd, häbi ja neid “võimatuna” näivaid mustreid.
Egole tundus see lõputu kannatus, surm.
Milleks muidu ta on hoidnud sind magamas.
Ikka selleks, et sa ei vaataks otsa nii sügavalt.
Et sa ei vaataks otsa ja ei näeks läbi.
Sellepärast ego hakkab püüdlema ülespoole. Valgustumisse.
Keha ületamisse. Kui me vaid saame hoida seda kõrget sagedust, siis me ei pea äkki selle kõigega tegelema.
Või veel parem, me saame lihtsalt DELETE teha sellele kõigele ja olla see 5D olend, kes on vaba minevikust ja mustritest.
Imeline tripp. Veelkord. Mis kõik baseerub hirmul.
Hirmul võtta vastutust selle elu eest.
Võtta vastu see, et ma sündisin sellele pöörasele planeedile ja pean nüüd selles mängus siin ellu jääme.
Kõlab võibolla karmilt, aga niikaua kui me ikka veel põgeneme iseenda eest,
selle elu eest, mis selle planeedile popsamisega kaasneb
– see keha ja meel –
niikaua kui me ei suuda seda lõpuni vastu võtta ja seista silmitsi,
läbi kõndida iseenda meele loodud põrgu ehk leida julgus,
nii kaua võibki kohati tunduda see “mida kuradit, hea kui ellu jään”.
Võibolla sinuga ei ole nii.
Võibolla sinu ärkamise protsess on selline, et sa teadvustad ja kohe võtad vastuste – teed selle “musta” töö ja liigud kindlalt oma teel.
Minuga see nii ei ole läinud. Ma olen tripppinud korralikult. Pean endiselt tähelepanelik olema, et tripile ära ei läheks. Sest mul on ego, kes ei taha tunda enda kõige suuremat hirmu, enda inimlikku nõrkust ja üritab stateegitseda, et vältida seda, mis nina all on.
Jah, ma olen sellest hirmust läbi läinud, korduvalt.
Kuna minus elab tugev vabaduse PALVE, siis elu pakub mulle aina uusi võimalusi selles kohale jääda ja puhastuda.
Jah, minus on julgus, mida siin ei olnud 10 aastat tagasi.
Jah, siin on küpsus, mis on enda suhtes radikaalselt aus.
See küpsus tähendab ka seda, et ma tean, et ma olen veel küpsemas ja ei näe end 100%.
Aga ma näen enda bullshit’i (tagantjärgi väga tihti). Ja see ei ole kunagi meeldiv.
Siin on julgus seda tunnistada. Kellele tunnistada?
Kõige olulisem on olla aus iseendaga.
Ja omada kogukonda, kas või ÜKS teine inimene – tõeline sõber – kes aitab sul näha läbi sinu bullshit’ist.
Sest sa ise ei näe alati. Ego on lihtsalt nii osav!
Sellepärast vanasti läksid inimesed meistri juurde. Sest ise ei näe.
Sellepärast me astume retriidi ruumi, teraapia ruumi, nõustamisse, sest me tahame näha, mida me ei näe.
Ja sellest läbi kõndida koos, sest üksi esialgu ei julge.
Selline enesepaljastamine on oluline, sest see aitab sul läbi minna veel ühest hirmu kihist – olla nähtav oma inimlikkuses.
Ja tead mis.
Iga läbi minemine avab sulle uue kihi.
Uus tasand, mida sa enne ei näinud.
Uus pimekoht, millele otsa vaadata.
Sest mäng ju mängib edasi.
Kuigi iga läbimurdega, iga ausa olemisega, mäng muutub hõredamaks.
Illusioon, mis enne tunduski see päris elu, muutub rohkem illusoorsemaks.
Mäng muutub teadlikumaks.
Protsess ei liigu “kergemate ülesannete poole”,
vaid sina ise muutub sisemiselt julgemaks ja kergemaks, ja ei võta seda mängu nii hirmtõsiselt.
Isegi kui parajasti istud enda suurima hirmuga silmitsi ja ego karjub “mina ei tea kuidas me selle ära teeme, ilmselt me sureme, kui sinna läheme”
…Selles kõiges radikaalne kohale jäämine, kui vaja, hoides käest teistelt tõe otsijatelt, midagi muutub sinus…
Sa kuuled küll seda häält, aga järsku sa näed:
“Hei, siin on jah see hirmu hääl… aga oota… see ei ole ju mina…
Kes mina olen siis?”
See on nüüd see oluline hetk – mida sa teed?
Kas hüppab ego mängu ja by passib ehk genereerid uue toreda loo selle hirmu eest kõrvale tantsimiseks?
Või sa jääd tähelepanelikuks ehk ärkvele ja istud selle küsimusega, lased sellel põletada kõik meele konstruktsioonid,
tervitad, astud sellesse, ja lased egol puhastuda selles puhastustules?
Kannatus ei lõppe siis, kui sa ärkad, vaid siis kui sa oled valmis ärkuses seisma silmitsi kõigega, mis see inimeseks olemise kogemus on. Selle duaalsuse, selle hirmu, selle igavuse, selle raskuse, selle igapäevase tööga.
Ja leiad selle kõige seest, selle iseenda “tavalise” igapäevaelu ja “ebameelidva sisetöö” tuumast tõe valguse.
Mis see tõe valgus siis on?
Sa oled armastus,
Sa oled jumalik,
Sa oled igavene.
Elu iga hetk kannab endas seda sädet.
Selle elu iga kõige tavalisem hetk on läbi imbunud sellest.
Tähelepanelikkus ehk ärksus on pidev praktika. Kõige olulisem praktika.
Sest ego tahab sellest kohe oma loo teha. Veel ühe mööda hiilimise ja “tõusmise kõrgustesse”, sest siis ma ei pea selle inimese “madalate sagedustega” tegelema.
Kui siin on veel 1 gramm selle inimlikkuse eitamist, siis me oleme jälle loomas ühte trippi.
Kui see armastav jumalik igavene kohalolu kes sa oled imbub kogu selle inimese haavatava, emotsionaalse, hapra ego kihtidesse… siis kannatus lahustub.
Sest pole enam samastumist jooksikuga, kes jookseb selle eest, mille eest ei ole võimalik joosta.
Sest sa lõpuks võtad vastu selle inimese kogemuse kui jumaliku mängu.
Sest sa embad seda kõike ja leiad – midagi muud ei olnudki vaja.
Lihtsalt peatuda ja tervitada seda imelist pöörast duaalsuse mängu, teades sügaval tasandil, et see on üks osake tervest universumist, kes oled sina.
Seda taibates, sellesse maandudes, ei ole see enam “ma jäin ellu”.
Seda taibates, sellesse maandudes on see “Vau, mis imetabane ja põnev mäng see on, mida me siia planeedile mängima tulime, lihtsalt selleks, et ärgata ja mäletada, kes me oleme.”
Kõik viib lõpuks sinna. Me oleme siin. Sa loed seda siin. Sa elad seda elu siin, selle momendi jaoks. Mängu siht on teadvustada ennast elu allikana ja siis jätkata mängu sisemise vabadusega, kuniks mängu on.
Nagu üks vana Zen õpetussõna ütlen “Enne valgustumist, lõhud puid ja tassid vett. Peale valgustumist, lõhud puid ja tassid vett.”
Armastusega,
Irene
