Jutusta palju tahad oma ambitsioonidest, plaanidest, püüdlustest, vastutusest, edasi pürgimisest jne… Me kõik sügaval sisimas teame, et tegelikult tahaks lihtsalt nautida, naerda ja vaba olla! Me kõik tahame vabaneda pidevast mõtlemisest ja püüdlusest elu “kontrollida.”
Valusnaljakas lugu on aga selles, et meil kõigil on kaasa antud ego (et elumängu “huvitavamaks” teha), mille ülesanne on hoida sind selles mängus, kus sa ei saa endale lubada lihtsalt elu nautimist ja seestpoolt tulevat vabadust! Vähemalt “mitte veel”, ütleb ego.
Miks see nii on, polegi ehk nii oluline – tuleb vaid nentida, et me oleme siin kehas ja meil on ego. Küsimus on, kas see tähendab, et meil pole valikut? Kindlasti mitte!
Sinu egomeel püüab asju hoida “kontrolli all”, sest see TUNDUB turvaline, oluline ja vajalik. Kuidas siis teisiti, eks?! Muidu tekib ju kaos ja me ei jõuagi kuhugi, eks?!
Panin selle sõna “kontroll” jutumärkidesse meelega, et rõhutada selle mängu illusoorsust. Tõde on see, et me kõik tegelikult teame, et see on võimatu mäng.
Elu ei saa kontrollida. Seda saab ainult hetkes elada.
Millise kvaliteediga me hetkes oleme ja kogeme – see on ainus asi, mida me kontrollida saame.
Sa usud, et midagi ei juhtu ja tekib kaos, kui sa asju kontrolli all ei hoia. Tegelikult on see lihtsalt hirm ja ei midagi muud. See hirm tundub reaalne, sest sul on mineviku kogemusi, kus asjad ongi nii läinud. Ja sa tundsid end siis väga halvasti. Sa leidsid leevendust oma negatiivsetele emotsioonidele kontrolli haaramise kaudu, “et mitte kunagi enam lasta asjadel minna nii, et mitte kunagi enam ei tunneks neid “halbu” tundeid.”
Tihti tehakse need otsused juba varajases lapsepõlves. Ja kui midagi on kord otsustatud, siis maailm alati peegeldab sulle tagasi seda, milles sa oled veendunud. Kui sa usud midagi olevat tõene, siis näed sellele tõestust kõikjal. Kui see tõekspidamine muutub, hakkad sa maailmas nägema seda, mis vastab uuele tõekspidamisele.
Kui elu on puhas uskumuste ja veendumuste peegeldus, siis mis asi see maailm ikkagi on? Tekib minus loomulikult küsimus.
Ja kas see, mida ma oma maailmas näen ja kogen, rõõmustab mind, häirib või jätab mind pingevabasse neutraalsusse, kus on kohal usaldus ja rõõm?
Kui sa koged häiritust, pinget, “kontrolli” vajadust, usaldamatust, valu, siis on aeg muuta perspektiivi. Ja seda saab teha ainult enda sisse sügavale vaadates. Sügavamale kui see pidevalt analüüsiv ja kommenteeriv egomeel.
See sügavus on sinu kehas ja kõigis emotsionaalsetes laengutes, mis kehas on. Ja lõpuks, me ei saa üle ega ümber tuumvalust ehk lapsepõlves salvestunud haavast, mille peal kogu ülejäänud kannatuse ja naudingu lõputu mäng mängib.
See on vaja lõpuni ära tunda ja vabastada.
Ja see on tegelikult väga lihtne. Lihtsalt meil on see ego…
Ego, kes teeb kõik endast oleneva, et sa sinna ei vaataks (otsus oli ju “mitte kunagi enam…”) ja keskenduksid sellele, mis toimub sinust väljaspool. Oleksid häiritud ja pinges, sest su partner käitub nõmedalt, tööd on palju, elu on kiire, aega pole, majandus on languses ja kõik sõdivad… Jep, need on lood, millele sinu egomeel tahab hoida sinu tähelepanu. Need tunduvad väga reaalsed probleemide, millele keskenduda, et hoida sind eemal EHEDAST OLEMISEST, vabast ja mängulisest SINUST!
Valik on sinu, kui kaua veel sa tahad selle fookusega olla. Seda valikut ei saa keegi sinu eest teha. Mitte keegi ei saa seda muuta peale sinu enda. Sest see on PÜHENDUMINE tõe leidmisele.
See on kõige pikem ja samas kõige lühem teekond, sest sellel teekonnal lineaarset aega ei ole. See on teekond peast südamesse. Teekond oma emotsioonide väravatest läbi otse sinu enda tõe, vabaduse ja puhta olemuse juurde.
Kui oled valmis, siis olen ma kutsunud Eestisse väeka õpetaja, oma ala meistri, keha- ja traumatöö eksperdi ning psühholoogi Dorothe Trassli just selleks, et toetada sind sellele teele astumisel.
Novembri lõpus veedad terve nädalavahetuse iseendaga sellises ruumis, kus saad teha lõpparve sellega, mis sind enam ei teeni, ja avaneda uuele olemise kvaliteedile. Lisaks saad kaasa palju oskusi, teadmisi ja mis peamine – OTSESE KOGEMUSE sellest, mida ma siin täna rääkisin.
See on puhas tingimusteta armastus, mis selles ruumis on ja mis võimaldab sellist avanemist ja muutust. Et lõpetada see, mis iganes lapsepõlve lõpetamata valu sinusse on jäänud (ja pole oluline, kui sa praegu ei mäleta ega tea sellest midagi).
Ja et saaksid lõdvestuda, vaba olla ja hoopis siira uudishimuga elada oma elu!
Vot see on hoopis teine kvaliteet, kust elada! See on elu, kuhu sa ärkad hommikuti rõõmuga!
Mitte sellepärast, kui palju oled rüganud ja saavutanud, vaid sellepärast, et enda nahas on hea olla!
Ja mitte miski ei maitse nii hästi kui see tunne!
Oled südamest oodatud koos minu tiimi ja Dorothega seda iseendas looma Sisemise Lapse retriidil 29.11-1.12.2024!
Kas tuled? Klikka siia, kui vastus on JAH!
Armastusega,
Irene
