Täna jagan sinuga lugu – enda lugu – ärkamisest ja enese taasleidmisest. See on lugu südame avanemisest, sisemistest võitlustest ja lõplikust vabanemisest. Loodan, et neis sõnades leiad peegeldusi enda teekonnale ja võibolla isegi inspiratsiooni sisemisteks niheteks.
Kohtumine vana sõbraga.
Oli täitsa tavaline hommik, või nii ma arvasin. Pehme koidiku valgus juba vaikselt udusest aknast sisse piilumas, istusin ma enda tavapärasesse meditatsiooni pessa. Aimamata sel hetkel veel, mis mind ees ootab, sulgesin silmad.
Pöörasin pilgu sissepoole ja märkasin seal pinget. See oli tuttav vana sõber rahulolematus, mis viimaste nädalate jooksul kasvanud oli. Viimased nädalad olid mu kaasa tööpinged koju jõudnud ja puudutasid ka mind.
Olin muutunud ärrituvaks ja rahulolematuks, vastuseks tema ärritunud ja rahulolematule olekule. Klassikaline egode põrkumine, kus õhk kahe inimese vahel muutub paksuks. Aga istudes seal ja hingates kehasse, kerkis mu meele sügavustest sosin: “Kõik välised ärritajad on vaid meie sisemaailma peegeldused.”
“Väga hea,” mõtlesin. “vaatame siis, kus on selle rahulolematuse juured.” ja pöörasin enda tähelepanu veelgi enam keha tunnetamisse.
Tähelepanu on kui õrn lahusti.
Hakkasin jälgima pinget endas, nagu oleksin uudishimulik teadlane, kes uurib äsja avastatud nähtust. “Mis on see vastupanu, mida ma tunnen?” küsisin endalt. “Mille vastu ma võitlen?”
Kui ma nende küsimustega istusin seal, muutusin teravalt teadlikuks arvukatest emotsionaalsetest laengutest, mis läbisid mu keha. Need olid nagu elektrijuhtmed, mis särisesid ja sisisesid mu naha all. Kuid selle asemel, et neist tagasi tõmbuda, otsustasin jääda kohale, pakkudes neile oma jagamatut tähelepanu.
Aeglaselt, väga aeglaselt tundsin, kuidas need laengud hakkasid hajuma. Justkui minu tähelepanu oli õrn lahusti, mis kogunenud emotsioone lahustas. Ühel hetkel juhtus midagi, mida saan nimetada vaid nii – Arm puudutas mind ja mu süda sulas, täitudes ülevoolava armastuse tundega.
Meeles kerkisid pinnale varasemad kogemused ekstaasist ja kõikehõlmavast armastusest, selline rõõm oli kohal ja kohe ka meele soov kapata nende kogemuste meenutamisse. Märkasin, kuidas meel mu tähelepanu kohalolust piltidesse suunas, kuid õrnalt juhtisin oma fookuse tagasi kehas olevatele aistingutele. Teadsin, et siin on veel rohkem avastada, rohkem pinget vabastada.
Sisemise lapsega kohtumine.
Jätkates selles avatud teadlikkuse ruumis istumist, laskus minusse sügav taipamine. Minu sisemine laps – see haavatav, tundeline osa minus – oli kaitses. Ta oli pahur, sest tema armastus polnud vastu võetud, tema soov olla armastatud polnud kohatud.
Kehateadvuse sügavustest kerkis üles vana uskumus “Sa ei tohi armastada liiga suurelt ja vabalt – teised ei suuda sellega toime tulla.” Tundsin, kuidas terav valu kraapis südames. See tunne oli mitmete erinevate emotsioonide kogum, mis füüsiliselt tundus kui toores valutav haav.
Selles haavatavas hetkes mõistsin midagi väga olulist. Olles avatuse ja armastuse seisundis, tunneme kõike eredamalt – sealhulgas ka negatiivsust teiste poolt. Ja jah, vahel teeb see haiget. Aga siis kerkis järgmine mõte teadvuses “Kui siin on kedagi veel, kes võib haiget saada, siis ego on veel aktiivne.”
Suure õrnusega lubasin endal olla kõigega – hülgamise valuga, hirmuga armastada liiga palju, avatud olemise haavatavusega. Hoidsin ruumi kõikidele nendele tunnetele, ei lükanud eemale ega ka hoidnud neist kinni.
Kingitus.
Istudes seal kõigi nende taipamistega, midagi erakordselt ilusat hakkas juhtuma. Valu, hirm, vastupanu – kõik see hakkas lahustuma soojas teadlikkuse valguses. Järkjärgult vaibudes neutraalsusesse, tingimusteta armastuse olemise ruumi.
Mu partner astus ühel hetkel sisse, kui mina meditatsioonis istusin, ja toimetas enda hommikusi toimetusi. Algul, tajusin kuidas mind natuke häiris tema kohalolu… olin endiselt õrnas kohas veel… Kuniks tulvas sisse veel üks taipamine, kuidas ta sel samal hetkel oli kingitus minus toimuvale protsessile. Lihtsalt olles seal ruumis, aitas ta esile kutsuda minus kohti, mis soovisid tervenda ja vabaneda.
Selles avatuses vaatasin teda värskete silmadega. Ärritus ja tõrksus, mida ennist olin kogenud, olid lahtunud. Kohal oli vaid sügav kaastunne ja mõistmine. Ma nägin teda mitte kui minu frustratsiooni allikat, vaid kui kaasreisijat sellel elurännakul. Kedagi, kes on andmas endast parimat, et enda väljakutsetes navigeerida.
Me kõik igatseme enda sisemist armastajat, kuniks me julgeme kaitsemüüridel kukkuda ja kohtuda iseendaga avatuses.
Kui ma meditatsioonist välja tulin, maandus veel üks taipamine: me kõik igatseme ärgata enda sisemisele armastajale, ja vaadata kõike läbi soojade armastuse silmade. Aga me kõhkleme, sest süda on nii õrn. Me loome kindluse müüre ümber oma südame, omades palju põhjendusi, miks nii on kõige parem. Aga ei ole ju!? Sest salaja kusagil igatseme, et miski või keegi tuleks ja lammutaks need müürid. Et keegi kinnitaks meile, et on turvaline lasta müüridel kukkuda. Et me saaksime jälle vabalt elada. Et me saaksime olla tõeliselt avatud iseendale, teistele, elule endale.
Aga tõde on selles, et mitte keegi ei saa üle nende müüride, kui me ise neid müüre maha ei võta. Mitte keegi ei saa sulle lõpuni tõestada, et armastada on turvaline. Ainult sina ise saad seda. Ja ainus tee selleni on tundmises – kontakti tulles oma kehaga, täielikult kogedes enda emotsioone, oma hirmudesse sukeldumise.
Kui me täielikult tunneme oma emotsioone, kui me lubame neil läbi voolata ilma vastupanuta, jõuame me lõpuks kohta, kus mitte miski ei häiri meid. Selles kohas, elu muutub sõbralikus universumiks, sest meie ise oleme muutunud sõbralikuks kõikide enda kogemuste suhtes.
Kutse
Armas lugeja, jagan seda lugu sinuga kui kutset. See on kutse pöörata pilk sissepoole, vaadata otsa osadele endas, mida oled vältinud. See on kutse tunda täielikult, armastada vabalt, elada avatult.
Pea meeles, kõige väljakutsuvam – ja kõige olulisem – samm on liikuda peast kehasse, lubada emotsioonidel olla täielikult kogetud. See on see, kust tõeline tervenemine algab.
See viib sind kokku varem või hiljem sisemise lapsega – selle osaga, kes igatseb olla armastatud, tunda end turvaliselt, olla vaba ja mänguline. Tõde on, et ainult üks inimene saab tõeliselt täite neid vajadusi – sina.
Seega, ma kutsun sind asuma enda isiklikule ärkamise rännakule – lase müüridel langeda ja ärka enda sisemisele armastajale. Sest kui me tahame näha muutust teises või enda elus, on meil vaja alustada enda olekust.
Sügava armastusega,
Irene
PS. Kui sa tunned kutset avastada neid teemasid sügavamalt, oled südamest oodatud osalema Sisemise Lapse retriidil. Koos loome turvalise ruumi tervenemiseks, ärkamiseks ja uuteks arenguteks. Sest armas, suurim seiklus on see, mis viib sind tagasi iseendani.💖
