Minu lugu

selguse julguse kerguse juurde.


Olin see tüdruk, keda sa ehk tunned.

Väliselt rahulik, kohanduv, alati olemas – teistele. Sisemiselt ärev, pinges ja eneses kahtlev — kas ma olen piisav, kas ma meeldin, kas ma teen õigesti. Julgesin oma päris arvamust avaldada vaid seal, kus tundsin end täiesti turvaliselt. Mujal olin vaikne — vältides konflikti. 

Sees aga kees teine maailm.

Elu on mulle andnud äratuskelli mitmeid kordi. Sünnitusjärgne depressioon. Ärevus ja atoopiline dermatiit, mis oli mind saatnud teismeeast saati. Ja siis — lahkuminek lapse isast. See oli lein, mis haaras mind puhastustulle. See raputas mind juurteni. Ja avas mind viisidel, mida ma ei oleks osanud arvata. 

Just seal, elu kõige väljakutsuvamates hetkedes, leidsin tee iseenda juurde.

Mitte läbi “tugevamaks” muutumise. Vaid läbi selle, et lubasin endal olla haavatav hetkedel, mil kõik minu sees tahtis südame sulgeda ja alla anda. Ma valisin siiski küsida toetust. Alistuda. Lasta lahti sellest, kes ma arvasin end olevat — et leida see, kes ma päriselt olen.

Olen üle 10 aasta õppinud ja praktiseerinud — rännakumeetod, kehatöö, hingamispraktikad, emotsionaalne vabastamine. Olen hoidnud ruumi muutuste loomistele nii 1:1 töös, kui pikemates grupi programmides. Ent kõige suurem ja sügavam Õpetaja on olnud minu enda teekond läbi selle kõige.

Ma elan seda, mida jagan. Usun, et kogemusest destilleeritud tarkus on see, mis annab mulle võime olla hoitud ruum südamete avanemisele. Me saame toetada teist just nii sügavalt, kui sügavalt oleme ise läbi tulnud — ja see teekond vajab turvalist ruumi.

Täna elan elu, mida kunagi igatsesin. Olen julge, nähtav, omas väes. Alati valmis avastama, mis kõik veel on võimalik. Mitte, et enam midagi õppida elus ei oleks – elu pakub endiselt oivaliselt laienemise võimalusi. 🙂 Ent see kõik on täna nii palju lihtsam, sest tean, kes ma olen ja usaldan ennast. 

Ja ma tean, et see on võimalik ka sinu jaoks. 

Kui tunned end minu loos ära — kirjuta mulle. Räägi mis sul südamel on. 🤍